Hiljem toimus Raekojaplatsil Eesti jalkakoondise vastuvõtt, kes tuli siia mingile Balti turniirile osalema, kui ma õigesti aru sain. Kalle oli muidugi platsis filmimas ning mina tegin türgivatest jalkapoisikestest pilte. Mitte, et mul mingi huvi nende vastu oleks.

Õhtul toimus viimane AIESECi koosolek ja seda esimest korda meie uues ÜLILAHEDAS kontoris, mis asub Raatuse ühika all ning on mitmeid kordi suurem, kui meie varasem kontor oranži Narva mnt ühika all. Võite kõik akende taha piiluma minna, see on vana Spordibaasi asemel nüüd. Õhtu jooksul sai tehtud plaan minna kuu aja pärast Lätti konverentsile ning sai heietatud lootustest saada tiimijuhiks või OCP-ks (organising commitee president). Samuti premeeriti mind, kui kõige aktiivsemat newie’t pulgakommiga Enne südaööd läksime Tigutorni tippu, et seal niiöelda ära saata vana EB (execute board, umbes nagu juhatus) ja tervitada uut. Võrratu oli. Kohtutavalt võrratu vaade.

Ja sealt edasi sai inimestega hüvasti jäetud ning jalad viisid linna peale. Külastasin esmakordselt Shootersit, mille näol on tegemist järjekordse shotibaariga. Seal pakuti tasuta pähkleid ja pulgakommi klientidele Kiidan. Rüütli tänavalt sai ka läbi käidud ning pärast kella kolme oli aeg sammud kodu poole seada, sest täna oli mul tarvis palju koristustööd teha, kuna lubasin Liisi tüdrukutõhtut enda pool võõrustada Loodetavasti saame tema video ka õigeks ajaks filmimeistri Kalle käest kätte ja inimesed tuelvad õiges riietuses.

Ilusad küüned eksole.

Täna oli minu selle õppeaasta viimane kokkupuude õppetööga. Vene keele “arvestus“, mis seisnes ühe teksti suulises ettekandmises. Üks on selge – Мой русский язык очень плохо, aga arvestatud sai. Võib-olla ei olegi Peterburisse minek kõige ratsionaalsem tegu. Samas pole ma veel tagasisidet sealt saanud ja suure tõenäosusega veedan terve suve siiski Tartus.

Aga nüüd!! Elu ja surma küsimus! Mida ma tänase päevaga veel ette võtan? Üks plaan oli minna linna peale üllatusideot ühele inimesele filmima, kuid taevataat ei paista tahtvat seda ettevõtmist õnnistada. Teine võimalus on TYSKi minna trenni nimega “Käed, kõht, tuhar” baby. Mu kolme kuu pääse saab viiendal läbi ja nüüd on viimane võimalus end suveks trimmi ajada. Mnjeeh. 18:30 on Domus Dorpatensises arutlev loenguõhtu pealkirjaga “Teeme tutvust: Kuidas me teame, et me teame?”. Tutvustus:

Kas oled vahel mõelnud, millega tegelevad semiootikud? Või mis kasu on populatsioonigeneetikast? Kuidas uurivad maailma vaimufilosoofid või mida põnevat leidub keemias ja astrofüüsikas? Oled sa üliõpilane, uurija, alles oma suunda otsiv keskkooliõppur või lihtsalt avatud silmadega ilmahuviline – ootame sind osa saama uuest teadust tutvustavast üritustesarjast “Teeme tutvust”

JAH! See kõnetaks mind justkui personaalselt. Kui keegi minuga nüüd tulla tahab, siis I’m in! Samas Berliini hostel tahab ka broneerimist ning Saile igatseb minuga filmi vaadata.

Mõtlen parem nendele eilsetele headele hispaania maasikatele.

7. Päev

Päeva esimese poole veetsime Sharjah “kesklinnas”, kus oli samuti ohtralt poekesi, kuid majad olid madalamad ning ümbruskond palju rahulikum. Kella kahe paiku sõitsime Dubaisse, et enne kella kolme saaks kõrbesafarile minna. Baniyas square’il asuva turismibüroo ees võttiski meid peale sinine Landcruiser, millega sõitsime esmalt ühe hotelli juurde, kust tuli peale üks hindu pere väikese lapsega. Edasi sõitsime Dubaist välja teadmata suunas. Tee peale jäi ka üks märkimisväärne tulevane turismisihtpunkt, millest kahjuks eriti pilte teha ei saanud, sest see oli poolik ja suure maa-ala peal laiali. Tegemist oli Dubailandiga, mis on maailma üks ambitsioonikamaid vabaajakeskuste arendusi. See peaks endasse koondama lõbustusparke, teemamaailmaid, spordivõimalusi, ostukeskuseid ja idee poolest võiks sellest saada justkui “linn linna sees”. Valmima peaks projekt umbes 2020. aasta paiku ning see peaks olema kaks korda suurem kui Walt Disney World Resort, kuid alates 2008. aasta kriisist on enamik arendusi seal tänaseni toppama jäänud. Tundub aga, et uskumatuid ehitisi ja projekte kohtab siin iga päev.

Dubaist välja jõudnud, sõitsime juba päris liivadüünide vahel, mitte feik-metsades või tööstuspiirkonnas, mida sai Abu Dhabisse sõites imetleda. Esmalt jõudsime mingisse peatuspaika tee ääres, kus kõik maasturid seisid ja ootasid, et saaks üheskoos kolonnis sõitu minna. Pidime seal umbes pool tundi ootama, kuid õnneks olid meelelahutuseks kohale toodud mõned loomad ning soovijatel oli võimalus ATV-ga sõita. Järgnevalt siis fotojääduvustused minust ja näljasest eeslist ning ATV-dest.

Enne minekut lasti maasturitel kummid pooltühjaks, et rattad ikka liiva see paremini veereksid. Lõpuks alustati üksteise järel sõitu. Minu emotsioonid oli suurepärased, sest adrenaliinilaksu sai korraliku ning liivadüünid olid ilusad, võiks öelda, et see oli kogu reisi üks tippsündmusi, samas kui mu emale see väga ei meeldinud. Fotopeatus tehti samuti.

Edasi sõitsime “laagrisse”, mida reklaamiti kui beduiinilaagrit, kuid tegelikult oli see sinna spetsiaalselt kõrbesafarite tarbeks ehitatud. Laagri keskel oli lava ning ümber istekohad ja atraktsioonid (kaamlisõit, suveniirid, vesipiibunurk, mida mina akadeemiliselt organiseerununa muidugi ei külastanud ). Õhtu naelaks pidavat olema etendus ning rikkalik õhtusöök. Enne etenduse algust sain esimest korda elus kaamliga sõita ja jõin kaamlipiimaga teed Maitseelamusi kirjeldada ei oska, sest ma tavaliselt ei joo teed piimaga ja see jook oli igatepidi kummaline minu jaoks.

Õhtusöök oli tõepoolest hea ja rikkalik, kuid kahjuks mu kõhtu seda väga palju ei mahtunud. Samas oli show üsna igav. Alguses tantsis meile lambikestega kaunistatud kostüümis mees ja seejärel kõhutantsija, kes välimuse järgi paistis olevat slaavi päritolu. Mu Egiptuses samuti kõhutantsijat näinud ema pidas etendust jamaks, sest tantsija ei teinud mingeid erilisi trikke ega polnud kohalik. Samuti vingusime mõlemad külma kallal, sest päikese loojudes läks päris külmaks ning ma pidin oma talvemantli selga panema! Teisalt oli aga tegemist siiamaani kõige ehedama araabiapärase kohaga – kõrb, kaamlid, kõhutantsija, kohalik toit, vesipiibud ning laagri kujundus.

Enne üheksat hakkasime tagasi sõitma ning me lootsime, et äkki jõuane üheksaks Baniyas square’ile, et sealt hotellibussile saada. Jõudsime paar minutit peale üheksat ning paistis, et buss on läinud, sest inimesi seisis peatuses vähe. Mõned seal siiski olid ning me küsisime, et kuhu hotelli nad lähevad. Vastasid, et nende hotelli nimi oli Ewan ja see asub kusagil Sharjah’s. Peatselt tuli ka nende buss. Kuigi mul polnud aimugi, kus antud hotell asub, pakkusin kähku välja, et lähme sellele bussile. Küll kuidagi ikka sealt oma hotelli saame Buss sõitsiski sama teed Sharjah’sse ning selgus, et hotell Ewan asub vaid paarsada meetrit meie hotellist eemal Paistab, et Allah oli meiega.

8. Päev

Sellest päevast mul mingil põhjusel märkmeid ei ole tehtud, ainult kesine pildimaterjal. Järelikult midagi põnevat ei juhtunud. Paistab, et hommikul jalutasin Sharjah’s “mere” ääres. Rannast paistisid ka tegelikult üsna kaugel asuvad Dubai kõrghooned ja lahel mõned tankerid. Kes veel ei tea, siis tegemist on Pärsia lahega, mida ühendab Omaani lahe ja India ookeniga Hormuzi väin, mida vastaskaldal asuv Iraan ikka võimalike naftaekspordi sanktsioonide kehtestamisel ähvardada sulgeb. Väin on USA hinnangul muideks maailma tähtsaim naftatankerite veetee.

Pildimaterjali põhjal võin öelda, et hiljem sõitsime Dubaisse ning ma liikusin endiselt Baniyas square’i läheduses, kuid jõudsin ka kaugemale vürtsituru juurde:

Sel päeval rohkem highlighte kahjuks ei olnud. Reisi lõpuni pole ka enam palju jäänud ning sellest üritan kirjutada järgmisel nädalal.

Viiendal päeval tekkis mõte iseseisvalt Dubai-Sharjah-Ajmani (viimane on kolmas ja ühtlasi väikseim emiraat, millest suur metropol koosneb) metropolist välja sõita, sest igasugused ekskursioonid olid jõle kallid. Läksime Sharjah bussijaamast Abu Dhabi (pealinna) bussi peale. Teepealseteks vaatamisväärsusteks olid põhiliselt kõrb ning Abu Dhabi emiraadis istutatud mets! Hiljem sain ühe teadja käest teada, et mingi šeigi isa (vist) oli suur roheluse armastaja ning tema soovil istutati emiraati suurtes kogustes puid. Iga puud pidi omakorda muidugi voolikuga kastma. Aknast vaadates ulatus rohelus silmapiiri taha. Ma ei julge pakkudagi, kui palju seal puid kokku võis kasvada. Järgnevalt bussiaknast tehtud halva kvaliteediga pildilt on näha, et puud ise olidväikest kasvu ning päris Eesti mõõdus metsa nad muidugi ei moodustanud, kuid hämmastav oli see siiski.

Veidi enne Abu Dhabit jäi kauguses silma ka üks suur punane naljakas moodustis. Uurisin ja puurisin seda kuniks mõistsin, et tegu on kuulsa Ferrari World’iga. Kuna ma seda kahjuks pildistada ei jõudnud, võivad soovijad piltide nägemsieks seda guugeldada.

Linnale lähemale jõudes paistsid pealinna kõrgemad hooned, kuid neid meil minu suureks kurvastuseks näha ei õnnestunudki. Bussijaama ei olnud pikk maa ning üsna pea asutsimegi maha täiesti tundmatus piirkonnas ega teadnud, mida edasi teha. Bussijaamast ka dekoratiivne pilt. See on see roheline maitsetu moodustis.

Emal oli soov minna näiteks mõne suvalise linnaliini bussi peale, et sõites lihtsalt linna näha. Bussipeatusi me aga kahuks ei näinud ning nagu uue linnaga ikka ei teadnud ühistranspordi kasutamisest midagi. Bussijaama töötajad olid ka umbkeelsed ning kuna mina olin juba seiklemisest väsinud , siis tegin ettepaneku hoopis bussijaama kõrval oleva suure Al Wahda kaubanduskeskusega tutvuda. Paar tundi me/a sellega oma aega sisustasimegi, sellest erilisi mälestusi mul kahjks ei ole. Seejärel kõndisime natuke ümbruses ringi. Erilisi vaatamisväärsusi ei leidnud ja seega pean teid imelise Abu Dhabi pildimaterjali osas kuivale jätma. Küll aga võin rääkida seda, mida kuulnud olen. Näiteks on levinud ütlus, et Dubai on UAE Los Angeles ja Abu Dhabi New York. Ka siin leidub põneva arhitektuuriga futuhooneid ning samuti pidi siin väga fancy šeigi palee olema. Linn ise asub muide saare peal. Ühe vaatamisväärsuse sain siiski tagasi sõites ka pildile ning selleks oli riigi suurim mošee. Peab ütlema, et mu kaameral on hea zuum, sest mošee oli tegelikult päris kaugel.

Tagasi hakkasimegi nähtavasti valges sõitma ning seekord ostsime piletid Dubaisse. Bussisõit oli aga omamoodi huvitav, sest minu kõrvale istus üks jutukas vanem eurooplasest meesterahvas. Ta väitis end olevat Belgiast ning ajas UAEs Belgia kuninglikule pere heaks mingeid tähtsaid asju . Ta jagas minuga huvitavaid fakte UAE kohta. Näiteks sain temalt nende eelpool mainitud metsade kohta teada. Vett tehtavat veel mereveest soola eemaldades. See pidavat aga kallis olema. Sellisel juhul tekib küsimus, et miks siis vett taimede peale nii palju on vaja raisata. See on see hullus, mis rikkusega kaasneb. Ta rääkis ka, mis on Yas Island, kuhu suunasid mitmed teeviidad. Tegemist oli siis taaskord mingi turismisaarega, mille peal oli ka Ferrari World. Samuti oli seal Warner Bros.’i teemapark ning saarel peetakse ka F1 sõite.Veel rääkis end Camille’ks nimetanud härra, et on Eestit mitu korda külastanud ning et meil läheb võrreldes teiste Balti riikidega hästi

Dubaisse “linnaväravad” ületanud, sõitis buss esmalt mööda kiirteed, millest paremale ja vasakule jäi veel üks pilvelõhkujate piirkond. Selle kohta oskas Camille rääkida, et kõrghooneid on kokku 86 ning ta tunneb lausa nende arendajat. Pretty impressive. Pilt sellest piirkonnast on muide mu eelmises postituses ning need on need majad, mida palmisaarelt tulles pildistasin.

Peatselt jõudsime Bur Dubai linnaossa, kus buss ka peatas. Jätsin Camille’ga hüvasti ja läksime emaga Dubai muuseumit otsima, mille piletid me olime bussituuriga sõites saanud. Muuseum oli natuke nagu Rocca Al Mare vabaõhumuuseum, aga väiksem. Väljast oli ta selline.

Seest selline.

Maa all olid traditsioonilise araabia elu vahakujudega rekonstruktsioonid.

  Lõbusad araabia sellid.

   Retro toidupood.

  Koraanitund.

Presenteeritud olid ka tüüpiliste kõrbeloomade elusuuruses kujud/topised.

Edasi oleksin mina tahtnud minna Heritage Village’is asuvasse šeigi majja, mille piletid meil samuti olemas olid, kuid see oli veidi eemal ning lisaks suutsime ära eksida ja pidime hoopis takso võtma, et teisele poole abajat saada, kust saaks hotellibussile.

6. Päev

Kuues päev oli üsna väheproduktiivne. Sõitsime hommikul Deirasse ja sealt metrooga Dubai Malli. Kuna see oli igavesti pirakas tareke, siis pidigi sellega tutvumiseks terve päeva varuma . Hommikul oli veel üks naljakas seik, kui bussilt maha läksime ja Deira City Centre’sse kõndisime. Olime just WCsse minemas, ema eespool ja mina taga, kui üks tüüp, keda ma bussis nägin, mul järele tormas ja ütles, et ta tahab mu sõbraks saada. Ütles, et ma võiksin välja tulla millalgi. Mõtlesin, kuidas viisakalt ära öelda ja ütlesin, et olen siin emaga. Selle peale ütles tüüp, et ta võib ka tulla . Huumor. Põgenesin ruttu WCsse ja tagasi tulles tegin ka kiired sammud. Enam ta mind õnneks ei jälitanud. Aga eks selliseid probleeme mul on alati lõunamaades reisides olnud. Blondiinid äratavad seal tähelepanu.

Kaubanduskeskus ise oli kohati hämmeldusseajav. Näiteks oli seal Hershey’s'i šokolaadpood. Minu lemmikuks kujunes Bath & Body Works, kus oli parasjagu suur allahindlus . Mõned pildid ka Dubai Malli ja Burj Khalifa lähedusest.

Enne viimase pildi tegemist oli just mingi purskkaevushow olnud, kuid kohe kui välja jõudsin ja inimeste vahelt lähemale üritasin trügida, sai see läbi.

Viimane on vist parim öövõte, mida mu kaamera on teha suutnud. Igatahes läksime õhtul jälle metrooga tagasi ja ostsime järgmiseks päevaks kõrbesafari.

Kliimast kõneledes, meenutas kõige külmem kuu -  jaanuar – kangesti Eesti suve, kui väga väike sademete hulk välja arvata. Kui suvel on seal 40 kraadi sooja, siis talvel võib ka alla 20 olla. Kolmas päev õnnistaski UV-kiirguse kartjaid pilvisuse ning mitte just kõige suvisema soojusega.

Teisel bussisõidupäeval läksime sinisele liinile, mis sõitis ka teisel pool abajast ja oli pikem. Esmalt sõitis buss pikalt üpriski ranna lähedal, mistõttu puhus merelt kõva tuul. See ei takistanud mind üleval lahtises osas tsillimast. Seda kõike võimalikult heade piltide nimel. Aga ära külmusin küll, kuigi mitte nii hullusti, kui täna -20 kraadiga Eestimaises pakases. Esimene märkimisväärsem vaatamisväärsus oli The World’i tehissaarte kompleks, mis kahjuks aga olevat vette vajumas ja seega pole sinna peale midagi ehitatud, kuigi erinevaid piirkondi presenteerivad saared loodeti rikastele ja kuulastele maha müüa. Järgmised pildid on sellest, milline see saarestik rannalt paistis ning siis veel netist näpatud pilt sellest, millisena see pilve pealt paistma peaks.

Järgmine vaatamisväärsus oli maailma ainus 7 tärni hotell Burj Al Arab, mis on sisuliselt Dubai sümboliks kujunenud. Kuuldavasti on seal üleval tenniseväljak ning hotelli külalisi viiakse katuselt helikopteriga lennujaama. ALumisel pildil paistab paremalt veel hästi lahedaks reklaamitud Wild Wadi veepark.

Sõitnud veel mitu kilomeetrit, pöörasime teele, mis viis palju edukamale tehissaarele – palmikujulisele The Palm’ile. Buss tegi sellel väikese tiiru. Palmi “vars” oli uhkeid korterelamuid täis ehitatud ning “lehtedel” olid villad. Saare tipus asus Atlantise hotell ja veekeskuse moodi asi. Päkapikud sosistasid, et seal veel all mürgeldades ning hotelli, veekeskust ja mingit akvaariumit ehitades, leiti iidse veealuse linna jäänuseid. Päkapike allikad jäid salastatuks, aga ilmselt on võimalik seda järele kontrollida. Piltidel on jäädvustused sillalt, mis saarele viis, ja paistavad ka need uhked korrusmajad, Atlantis, villad ühel “lehel” ning mandrilt paistvad kõrghooned.

Saarelt lahkudes pööras buss suuna sisemaale ning ühele põhilisele linnasisele kiirteele. Järgmine peatus sellel oli Mall of the Emirates, kus asus suur sisetalispordikeskus Ski Dubai. Häid pilte sellest ei saanud, kuid soovijad võivad neid häguseid eksemplare ise näha küsida. Ka sellele järgnev peatus oli kaubanduskeskusepeatus. Seekord presenteeriti meile maailma ühtesuurimat kaubanduskeskust The Dubai Mall’i ja kohe selle kõrval asuvat Burj Khalifat, millest mul on iga nurga alt pilte. Märkimist väärib, et The Dubai Mallis asub ka hiigelsuur akvaarium.

Paremal pool on The Dubai Mall ja vasakul Burj Khalifa. Keskel ilus suur purskkaev, mis tegutses õhtuti ja mida mina ei näinudki purskamas. Maagiliselt ilus koht oli. Ainult liiga ülerahvastatud. Et kõike head kohe välja mitte laduda, tulevad Paremad pildid Burj Khalifast hiljem

Kaubanduskeskusesse me kauaks ei jäänud, sest bussid ei sõitnud just väga hilise õhtutunnini ning me otsustasime siia tulevikus metrooga tagasi tulla. Õhtu jätkus aga sõiduga Baniyas square’ile, kus ma ühes poekeses märkasin seda…

Pani muhelema… Milleks on vaja järele teha niigi odavat Dove’i? Ja veel Lady Gagaks see nimetada ning hoopis Cheryl Cole’i pilti kasutada? Sürr.

Õhtul olime veel tunnistajaiks maailmaimele. Nimelt hakkas vihma tibutama. Tegelikult olevat 20 aastat tagasi vihm ikka tõeline haruldus olnud, kuid viimastel aastatel on ta end araablastele üha enam ilmutanud. Kliima märjenemine?

4. Päev

Olles avastanud, et hotellist saab ka TASUTA bussiga Dubaisse ja tagasi, otsustasime seda võimalust kasutada. Ainult, et buss väljus alles kell 3 päeval ja tagasi tuli kell 9 õhtul. Uusi avastusi otsides, veetsime hommiku ja pärastlõuna hoopis Sharjah’s. Sõitsime taksoga bussijaama lähedal asuva kesk(kulla)turu juurde. See oli harjumatult tühi. Dubais vist tundmatu nähtus. Tegin seal asuva purskkaevu juures fotoshuuti ja kõndisime sellise lahe moodi veekogu äärt mööda lõuna poole. Viimasel pildil oleva laeva näol on tegemist restoraniga.

Mõnda aega värsket mereõhku nuusutanud, päikesepaistet ja UAE rahulikumat külge nautinud, jõudsime veel ühte kaubanduskeskusesse ja sealt edasi sõitsime taksoga hotelli, et tasuta bussile saada . See viis meid aga – üllatus-üllatus – Baniyase väljakule. Sealt põnevamaid uudiseid kahjuks enam ei ole. Neljas päev oli pühendatud rohkem võluvale Sharjah’le.

1. Päev

Hotelli jõudsime kell 6 hommikul ning kuna hommikusööki serveeriti kella 10.30ni, sain pärast peaaegu 24tunnist ärkvelolekut  (sest ega ma ju lennukis magada ei saa) umbes kolm tundi tukastada. Hommikusöök söödud ning enesetunne üllatavalt hea (väidetavalt suudab inimkeha kriisiolukordades nagu see müstiliselt õhust päris palju lisaenergiat ammutada), kuulasime hotellitädi nõuannet, et odavaim viis hommikul Dubaisse saamiseks on sõita taksoga Sharjah’ bussijaama ja sealt minna bussi peale. Taksosõit oli 10 dirhamit ja üks bussipilet 7. Kahepeale kokku tegi üks ots ikkagi peaaegu 100 krooni, kui nüüd arvutama ja ahhetama hakata (ahhetama seepärast, et me sõitsime seda otsa päris palju ning ühel päeval mõtlesime, et lähme isegi taksoga Dubaisse, see ots tuli oma 40 dirhamit! PS, dirhameid saab kroonideks arvutada, kui summad lihtsalt neljaga korrutada). Buss viis Deira City Centre’i nimelisse kaubanduskeskusesse. Deira on Dubai linnaosa, mis jääb paremale poole abajast ning kus asub palju väikesi poekesi. Natuke seal ringi vaadanud, mõtlesin, et kuna transport on kallis, võiks ette võtta ühe jalgsimatka. Nii me suundusime välja ja ületasime lähedal oleva abaja (creek) üle ujuva silla ( floating brige), mis oli otse vee peal. Sealt kõndisime lõõmava päikese käes kõrghoonete poole, teadmata täpselt, kuhu me läheme ja kui kaugel need on (päris kaugele pidime tegelikult kõndima). Paar pilti ka tee pealt.

Jõudnud kõrghoonete tänavale, hakkas seljavalu juba tundma hakkama ning me istusime natuke Starbucks’is ja jalutasime pilvelõhkujate vahel. Päike oli juba hakanud aga loojuma, kuid tagasi me küll enam jalgsi ei tahtnud minna. Ainsaks teadaolevaks “soodsamaks” transpordiks oli 09.09.2009 kell 09:09:09 avatud Dubai metroo, mis sõitis küll põhiliselt maa peal, või õigemini maa kohal (va kui abajat ületades maa alla läks). Vähemalt avanes sõites ilus vaade. Pildid ka metroo alt ja igast metroopeatusest:

Metrooga jõudsime tagasi Deira City Centre’isse ja ma olen 80% kindel, et sealt läksime bussiga samamoodi tagasi, aga ma lihtsalt ei mäleta täpselt. Lõpuks jõudsime hotelli tagasi ja suur väsimus väljendus paha tujuna, mis õnneks järgmiseks hommikuks üle oli läinud.

2. Päev

Teise päeva hommikul sõitsime jälle Deira kaubanduskeskusesse. Seal tuli mõte minna Big Bus Tours’iga sellele hop-on-hop-off turistibussile. Võtsime 48tunnised piletid, millega lootsime kaks liini läbi sõita. Esimesel päeval tegime linnatuuri, mis sõitis Deira abajakaldal ning teisel pool Bur Dubais. Bussituuris me pettuma ei pidanud. Info oli huvitav ning üleval lahtisel korrusel oli päikese käes päris nauditav sõita. Esimesena läksime maha Wafi peatuses. Wafi on üks üsna eksklusiivne (loe: ülikallis) kaubanduskeskus, mille küljes on suur püramiid ning mille arhitektuur jäljendab Vana-Egiptust.

Wafi alla oli ehitatud ka araabia souk ehk turg.

Seejärel kasutasime hinna sees olnud võimalust sõita abajal tund aega laevaga. Esimesel pildil on abra ehk selline veetakso moodi asi, mis inimesi üsna soodsa hinna eest üle abaja sõidutas. Taga on näha madalaid kohaliku arhitektuuriga majakesi. Teisel pildil on Wonderbus, mis sõitis nii maa peal kui vee sees.

Meie buss ületas abaja aga veealuse tunneli kaudu. Järgmise peatuse tegime Deira poolel kullaturu juures. Ja sealt järgmine peatus oli Deira ühe põhiväljaku Baniyas square’i ja varemmainitud poekestepiirkonna juures.

Alumistel piltidel on see poekestepiirkond, kus me õhtupoolikul jalutasime, kui bussituur läbi sai. Müüjad olid lõunamaalastele omaselt tüütud. Kuulsin alati seal käies oma mitukümmend korda “Yes, ma’am” või “Privet, ma’am, idi sjuda”. 90%-l juhtudel peetigi mind venelaseks, sest pealtnäha olid umbes 80% valgetest turistidest venelased. Kohalikud müüjad, kes olid enamasti immigrantidest meesterahvad, olid isegi venekeelsed laused ära õppinud.

Järgmisel päeval jätkasime bussituuri teise liiniga, mis oli palju huvitavam. Sellest aga homme.

Kui kirjeldada Dubaid ja teisi külastatud piirkondi ühe sõnaga, siis kõige iseloomulikum omadussõna oleks TEHISLIK. Kõrghooneid oli meeletult ning enamik neist on ehitatud viimase kümnendi jooksul ja umbes pooled on veel ehitusjärgus. Sama kehtib ka madalamate elumajade kohta, mis sellises meeletuses eriti silmagi ei paistnud. Ka loodus oli rangelt võttes tehislik. Kuigi tegemist on sisuliselt kõrbega, oli linnades ja ka linnast väljas kõrbes palju rohelust ja puid.  Nimelt on linnadesse üsna palju puid (põhiliselt palme) ja lilli istutatud ning nende elutsemine on saavutatud sellega, et iga (!) puu juures on veevoolik ning samuti kastetakse pidevalt muru, põõsaid ja lilli. UAE on tänu sellele ka üks maailma suurimaid veetarbijaid. Vett tehakse aga kallilt mereveest selle magestamise abil. Ühest küljest oli ilus, teisalt aga väga ebaloomulik. Pilvelõhkujatest ja voolikutest ka üks pilt.

Islami kultuuri kogemiseks pole samuti tegemist hea kohaga, sest suures osas turistidele ja rahvusvahelistele äridele orienteeritud maana, tekkis kohati tunne, et olen Lähis-Ida asemel mõnes suvises lääneriigis. Kohalike araablastega on neil samuti kitsas käes, sest näiteks Dubais on neid umbes 20% ja ega kardetavasti ei moodustanud nad ka mujal rahastikus enamust. Ülejäänud osa populatsioonist moodustavad immigrandid Indiast, Filipiinidelt, jne. Tänavapildil, mis oli kirju nagu karp värvipliiatseid, kajastus see suurepäraselt. Araabialiku tunde andsid põhiliselt erinevad araabiakeelsed sildid, mõned kohalikud, keda aeg-ajalt näha oli, mošeed ja palvelekutsed, mis toimusid mitu korda päevas (isegi kaubanduskeskuste valjuhäälditest) ja kõlasid nagu ooooaaaaaauuuuueeeeeeiiiiahhkkkahhkksakkmhaaaa. Kohalikku arhitektuurigi polnud väga palju näha või ei paistnud see klaasmajade kõrvalt lihtsalt silma.

Lühidalt öeldes oli tegemist kohaga, millel justkui puudus ajalugu ning mis oli suurepärane näide moodsast materialistlikust tarbimisühiskonnast. Kopeeriti Läänt ja eriti USAd. Ei tea, kas Allah selle ikka heaks kiidaks. Ometigi ei taha ma väita, et mu kogemused ja muljed negatiivsed olid. Kuna ka mina olen kahjuks osaliselt tarbimisühiskonnas üles kasvanud ning mind vaimustavad suured ja moodsad linnad ning kõrged hooned, oli vau-efekt päris suur. Tehislik või mitte, huvitav ja õpetlik oli ikkagi. Võib-olla külastaks kunagi tulevikuski Dubaid, Sharjah’d ja Abu Dhabit uuestigi, kuid pean mainima, et kõige paremini sobib selline reis rikastele lastega peredele. Rõhutan, et soovitan sinna reisida inimestel, kes sente lugema ei pea, sest elu on üldiselt kallis. Igatahes kallim, kui Eestis. See tuli tegelikult üllatusena, sest varasemalt teadsin, et UAEs pole kaubad maksutatud (va alkohol), ning minu nigel majandusalane loogika ütleb, et see peaks ka madalamaid hindu tähendama. Ka osad ekskursioonid tundusid mõttetult kallid, mistõttu me neid eriti ei võtnud. Sellest on aga päris kahju.

Sissejuhatuse lõpetuseks aga jäädvustused pilelõhkujatest..

.

… ning sellest, kuidas mina tarbin. Suhkruvatti.

Kui esmalt meenus Dubaile mõeldes põhiliselt vaid see purjekujuline maailma ainus 7* hotell, siis pärast kihevileajavat taustauuringut selgus, et muude atraktsioonide kõrval on see kökimöki. Suurushullustuses araablased on viimaste aastakümnetega naftarahade eest futuristliku ulmelinna ehitanud. Tegelikult on räpasema ehitustöö tegijateks hoopis sisserändajad Indiast, Filipiinidelt, Pakistanist, jne (keda on muideks rahvastikust u 80%). Nimetamist väärivad ehk maailma kõrgeim hoone Burj Khalifa (mille tippu sõidab lift kiiremini kui 60km/h), suurimad tehissaared (palmisaared ja The World, mis paraku upub), suurim kaubanduskeskus The Dubai Mall (kuna kaubanduskeskused on päris kaua lahti, siis pole kindel, kas ma üldse magada saan reisi ajal), milles pidi olema maailma suurim akvaarium, siis veel maailma suurim purskkaev, tegelikult on maa täis igasugu “kõige-kõige..”-asju. Kirjutan neist pärast nende külastamist. Mainimata ei saa ka jätta, et jaanuaris toimub iga-aastane Shopping Festival, kus terves linnas on meeletud allahindlused (kuna kaupadel makse pole, siis on need nagunii alati odavamad), õhtuti lastakse ilutulestikku, toimuvad igasugused etendused ja show’d ning loositakse kulda ja kalleid autosid!

Natuke ka Sharjah’ist. Nimelt on tegemist alkoholivaba emiraadiga, aga mind alks nagunii ei huvita. Linn ise asub Dubai kesklinnast u 16 km kaugusel ja väidevatalt on tegemist kultuurilise keskusega, kus on palju muuseme ja rohkem araabia õhustikku. Kusagilt lugesin, et neljapäeviti korraldatakse seal ka avalikke hukkamisi…

Kuigi kõneallolevad emiraadid on üsnagi läänemeelsed, oli alguses mure viisa kättesaamisega, sest teadupärast peljatakse alla 30.a vallalisi naisi (tulevad raudselt patuelu elama või midagi), kuid ometigi sain viisa ühe päevaga. Teiseks mureks on hotelli saamine, sest ostufestivali raames olid kõik Dubai hotellid väljamüüdud ning Sharjah’i omale pidime ka natuke juurde maksma, aga ma olen enam kui kindel, et asi on seda väärt.

Reisi jooksul loodan veel käia kõrbesafaril (kõrbes sõitmine paistis YouTube’i video järgi olevat võrreldav ameerika mägedega) ja seal beduiinide küla külastada ning ka pealinna Abu Dhabisse minna.

Kuna ma arvutit kaasa ei võta, siis ma suure tõenäosusega vahepeal blogit täiendada ei saa, kuid mine tea. Nii või teisiti kirjutan pärast reisi iga päeva kohta midagi nii palju kui mäletan ning rikastan seda küllusliku pildimaterjaliga. Seni lisan ehk facebooki telefoniga tehtud pilte, kui Allah mind tasuta wifiga õnnistab. Seniks aga paar pildikest Burj Khalifast ja palmisaarest

KJa