Kõrbesafari – 7. ja 8. päev

Jah, elu on kiire, pean nädalaste intervallidega kirjutama

7. Päev

Päeva esimese poole veetsime Sharjah “kesklinnas”, kus oli samuti ohtralt poekesi, kuid majad olid madalamad ning ümbruskond palju rahulikum. Kella kahe paiku sõitsime Dubaisse, et enne kella kolme saaks kõrbesafarile minna. Baniyas square’il asuva turismibüroo ees võttiski meid peale sinine Landcruiser, millega sõitsime esmalt ühe hotelli juurde, kust tuli peale üks hindu pere väikese lapsega. Edasi sõitsime Dubaist välja teadmata suunas. Tee peale jäi ka üks märkimisväärne tulevane turismisihtpunkt, millest kahjuks eriti pilte teha ei saanud, sest see oli poolik ja suure maa-ala peal laiali. Tegemist oli Dubailandiga, mis on maailma üks ambitsioonikamaid vabaajakeskuste arendusi. See peaks endasse koondama lõbustusparke, teemamaailmaid, spordivõimalusi, ostukeskuseid ja idee poolest võiks sellest saada justkui “linn linna sees”. Valmima peaks projekt umbes 2020. aasta paiku ning see peaks olema kaks korda suurem kui Walt Disney World Resort, kuid alates 2008. aasta kriisist on enamik arendusi seal tänaseni toppama jäänud. Tundub aga, et uskumatuid ehitisi ja projekte kohtab siin iga päev.

Dubaist välja jõudnud, sõitsime juba päris liivadüünide vahel, mitte feik-metsades või tööstuspiirkonnas, mida sai Abu Dhabisse sõites imetleda. Esmalt jõudsime mingisse peatuspaika tee ääres, kus kõik maasturid seisid ja ootasid, et saaks üheskoos kolonnis sõitu minna. Pidime seal umbes pool tundi ootama, kuid õnneks olid meelelahutuseks kohale toodud mõned loomad ning soovijatel oli võimalus ATV-ga sõita. Järgnevalt siis fotojääduvustused minust ja näljasest eeslist ning ATV-dest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Enne minekut lasti maasturitel kummid pooltühjaks, et rattad ikka liiva see paremini veereksid. Lõpuks alustati üksteise järel sõitu. Minu emotsioonid oli suurepärased, sest adrenaliinilaksu sai korraliku ning liivadüünid olid ilusad, võiks öelda, et see oli kogu reisi üks tippsündmusi, samas kui mu emale see väga ei meeldinud. Fotopeatus tehti samuti.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Edasi sõitsime “laagrisse”, mida reklaamiti kui beduiinilaagrit, kuid tegelikult oli see sinna spetsiaalselt kõrbesafarite tarbeks ehitatud. Laagri keskel oli lava ning ümber istekohad ja atraktsioonid (kaamlisõit, suveniirid, vesipiibunurk, mida mina akadeemiliselt organiseerununa muidugi ei külastanud ). Õhtu naelaks pidavat olema etendus ning rikkalik õhtusöök. Enne etenduse algust sain esimest korda elus kaamliga sõita ja jõin kaamlipiimaga teed Maitseelamusi kirjeldada ei oska, sest ma tavaliselt ei joo teed piimaga ja see jook oli igatepidi kummaline minu jaoks.

 

 

 

 

 

 

 

 

Õhtusöök oli tõepoolest hea ja rikkalik, kuid kahjuks mu kõhtu seda väga palju ei mahtunud. Samas oli show üsna igav. Alguses tantsis meile lambikestega kaunistatud kostüümis mees ja seejärel kõhutantsija, kes välimuse järgi paistis olevat slaavi päritolu. Mu Egiptuses samuti kõhutantsijat näinud ema pidas etendust jamaks, sest tantsija ei teinud mingeid erilisi trikke ega polnud kohalik. Samuti vingusime mõlemad külma kallal, sest päikese loojudes läks päris külmaks ning ma pidin oma talvemantli selga panema! Teisalt oli aga tegemist siiamaani kõige ehedama araabiapärase kohaga – kõrb, kaamlid, kõhutantsija, kohalik toit, vesipiibud ning laagri kujundus.

Enne üheksat hakkasime tagasi sõitma ning me lootsime, et äkki jõuane üheksaks Baniyas square’ile, et sealt hotellibussile saada. Jõudsime paar minutit peale üheksat ning paistis, et buss on läinud, sest inimesi seisis peatuses vähe. Mõned seal siiski olid ning me küsisime, et kuhu hotelli nad lähevad. Vastasid, et nende hotelli nimi oli Ewan ja see asub kusagil Sharjah’s. Peatselt tuli ka nende buss. Kuigi mul polnud aimugi, kus antud hotell asub, pakkusin kähku välja, et lähme sellele bussile. Küll kuidagi ikka sealt oma hotelli saame Buss sõitsiski sama teed Sharjah’sse ning selgus, et hotell Ewan asub vaid paarsada meetrit meie hotellist eemal Paistab, et Allah oli meiega.

8. Päev

Sellest päevast mul mingil põhjusel märkmeid ei ole tehtud, ainult kesine pildimaterjal. Järelikult midagi põnevat ei juhtunud. Paistab, et hommikul jalutasin Sharjah’s “mere” ääres. Rannast paistisid ka tegelikult üsna kaugel asuvad Dubai kõrghooned ja lahel mõned tankerid. Kes veel ei tea, siis tegemist on Pärsia lahega, mida ühendab Omaani lahe ja India ookeniga Hormuzi väin, mida vastaskaldal asuv Iraan ikka võimalike naftaekspordi sanktsioonide kehtestamisel ähvardada sulgeb. Väin on USA hinnangul muideks maailma tähtsaim naftatankerite veetee.

 

 

 

 

 

 

 

 

Pildimaterjali põhjal võin öelda, et hiljem sõitsime Dubaisse ning ma liikusin endiselt Baniyas square’i läheduses, kuid jõudsin ka kaugemale vürtsituru juurde:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sel päeval rohkem highlighte kahjuks ei olnud. Reisi lõpuni pole ka enam palju jäänud ning sellest üritan kirjutada järgmisel nädalal.